Kõige sitem on see, kui Sa ei saa enam normaalselt kuulata laule, mis Sulle kunagi meeldisid, sest need tuletavad meelde inimest, keda Sa ei taha meelde tuletada. A Sa ikka kuulad neid laule, sest need toovad tagasi mälestusi. Valusaid, aga need on ka mälestused.
Ja nii ma siis istun, kuulan järjest muusikat, mõtlen ja nutan.

Mõtlen omaette, et kas ma kunagi selle enda seest välja ka nutan? Kui jah, siis see võiks lähiajal juhtuda. Ma ei ole enam mina. Ma ei olnud poolteist aastat tagasi selline. A kui Sa suunad oma kogu faking hinge ühte inimesse & see inimene Sind mõneski mõttes alt veab, siis see ikka hävitab küll. Näen seda ju enda pealt. 

See ei ole mina.
Ma ei ole selline.
Ma ei taha selline olla.
Ma ei taha seda tunda.
Ma ei taha üldse tundeid tunda.
Ma ei taha neid tundeid tunda tema vastu.
Ma tahaks, et ma oleks kellelegi tähtis.
Ma tahaks, et ma läheks korda.
Ma tahaks, et keegi muretseks minu pärast ka.
Ma tahaks, et ma oleksin oluline.
Ma ei ole oluline.

Mõtlen et, kaua ma veel nii vastu pean?

Mõtlen, et miks on nii, et ma annan endast kõik & saan selle tulemusena vastu pead.
Mõtlen, et miks ei hakka mina käituma nii, nagu minuga käitutakse?

Ma ei taha olla praegune mina.
Tahan olla see mina, kes ma ennem olin.
Kas ma pean tõesti selleks inimese enda elust välja lõikama?
Jah.

Aga ma ei tee seda, sest peas on mõte "Mis siis, kui.."

Ma ei tee seda, sest ma ei taha Talle halba.

Ma teen endale halba, tahtes teisele head. 

Ma tahan olla mina.