Öösiti lööb igatsus kõige tugevamalt & kõige hellemasse kohta. Fakt on see, et ma igatsen kedagi, keda ma ei tohiks igatseda. Ma ei saa lubada endale seda, et mul on sellised nõrkusehetked, kus ma reaalselt tahaks saata lihtsa sms'i "ma igatsen Sind". Ma tean, et mu alateadvus ootaks sama vastu. A kui ma realistlikult mõtlen, siis seda vastust ei tuleks. 
See minu poolne "Ma igatsen Sind" oleks rohkem see, et ma igatsen seda kõike, mis me koos oleme teinud, kuidas aega veetnud, mida rääkinud, mida tundnud, kuidas olnud.

Ma tunnen tundeid, mida ma tunda ei tohiks. Ma ootan liiga palju. On sõnu, mis teevad meeltult haiget mulle just sellepärast, et ma ootan liiga palju. Ma ootan, et mulle vastataks nagu ma kuulda sooviks, ma ootan, et tuleksid teistsugused sõnad.

Nii faking väsitav on vaimselt koguaeg teeselda, et sõnad ei tee haiget ja et lihtne lause "kui ma saan kunagi lapsed.." ei tee mulle haiget. For fuck sake, teeb küll. A ei tohiks teha. Mu enda loll alateadvus lihtsalt ei taju veel fakti, et see ei ole enam minu asi, see ei puutu minusse ja ei hakkagi puutuma.

Ma olen iseendaga pidevas sõjas, mida ma tohin öelda, kuidas ma tohin käituda. Ma teen pisikestest asjadest probleeme, kuid ma ei tohiks teha neid probleeme, sest need asjad ei puutu minusse. See ei ole minu asi & ei hakka olema minu asi. Mu enda ootused on liiga kõrged. Mitte sellesmõttes ootused, et ma nüüd arvaks, et kõik samasuguseks muutub, vaid ootused sellesuhtes, et ma pole veel olevikuga harjunud, mõtted on minevikus.

Alkohol ja Geidi ei käi kokku.