Ma tahan ennast uuesti hästi tunda, aga ma ei tunne.
Ma olen laupäevast saati jälle 2 x kokku kukkunud, mul on jälle need rõvedad nutuhood. Ma elaks nagu 30'ndat septembrit jälle ja jälle uuesti läbi.
Aasta saab mööda ja ma ei suuda ikka leppida.
Ma ei taha olla see teine.
Aga ma olen see teine.

Just siis, kui tundub, et kõik saab korda, juhtub midagi, mis ütleb, et ei saa. 
Ja ma olen jälle nullis tagasi.
Kõik see kätevärin, kõik see järsk südamevalu, kõik see lambine õhupuudus. See kõik on tagasi. Jälle.
Kas peab jälle mööda minema järgmine aasta, et ma saaks paremaks?


Kirjutan, sest mul on valus.
Kirjutan siia kõik oma faking tunded ja keerdus mõtted.
Kirjutan, sest tahan.
Kirjutan enda jaoks, mitte et kedagi hukka mõista.

Tahan ise enda otsuseid teha. Ei taha et keegi minu elu minu eest ära otsustab.

Tahan, et inimesed tahaksid suhelda minuga ise, mitte sellepärast et minul võib seda vaja minna.

Tahan kõigile head.

Kõige sitem on see, kui Sa ei saa enam normaalselt kuulata laule, mis Sulle kunagi meeldisid, sest need tuletavad meelde inimest, keda Sa ei taha meelde tuletada. A Sa ikka kuulad neid laule, sest need toovad tagasi mälestusi. Valusaid, aga need on ka mälestused.
Ja nii ma siis istun, kuulan järjest muusikat, mõtlen ja nutan.

Mõtlen omaette, et kas ma kunagi selle enda seest välja ka nutan? Kui jah, siis see võiks lähiajal juhtuda. Ma ei ole enam mina. Ma ei olnud poolteist aastat tagasi selline. A kui Sa suunad oma kogu faking hinge ühte inimesse & see inimene Sind mõneski mõttes alt veab, siis see ikka hävitab küll. Näen seda ju enda pealt. 

See ei ole mina.
Ma ei ole selline.
Ma ei taha selline olla.
Ma ei taha seda tunda.
Ma ei taha üldse tundeid tunda.
Ma ei taha neid tundeid tunda tema vastu.
Ma tahaks, et ma oleks kellelegi tähtis.
Ma tahaks, et ma läheks korda.
Ma tahaks, et keegi muretseks minu pärast ka.
Ma tahaks, et ma oleksin oluline.
Ma ei ole oluline.

Mõtlen et, kaua ma veel nii vastu pean?

Mõtlen, et miks on nii, et ma annan endast kõik & saan selle tulemusena vastu pead.
Mõtlen, et miks ei hakka mina käituma nii, nagu minuga käitutakse?

Ma ei taha olla praegune mina.
Tahan olla see mina, kes ma ennem olin.
Kas ma pean tõesti selleks inimese enda elust välja lõikama?
Jah.

Aga ma ei tee seda, sest peas on mõte "Mis siis, kui.."

Ma ei tee seda, sest ma ei taha Talle halba.

Ma teen endale halba, tahtes teisele head. 

Ma tahan olla mina.

Öösiti lööb igatsus kõige tugevamalt & kõige hellemasse kohta. Fakt on see, et ma igatsen kedagi, keda ma ei tohiks igatseda. Ma ei saa lubada endale seda, et mul on sellised nõrkusehetked, kus ma reaalselt tahaks saata lihtsa sms'i "ma igatsen Sind". Ma tean, et mu alateadvus ootaks sama vastu. A kui ma realistlikult mõtlen, siis seda vastust ei tuleks. 
See minu poolne "Ma igatsen Sind" oleks rohkem see, et ma igatsen seda kõike, mis me koos oleme teinud, kuidas aega veetnud, mida rääkinud, mida tundnud, kuidas olnud.

Ma tunnen tundeid, mida ma tunda ei tohiks. Ma ootan liiga palju. On sõnu, mis teevad meeltult haiget mulle just sellepärast, et ma ootan liiga palju. Ma ootan, et mulle vastataks nagu ma kuulda sooviks, ma ootan, et tuleksid teistsugused sõnad.

Nii faking väsitav on vaimselt koguaeg teeselda, et sõnad ei tee haiget ja et lihtne lause "kui ma saan kunagi lapsed.." ei tee mulle haiget. For fuck sake, teeb küll. A ei tohiks teha. Mu enda loll alateadvus lihtsalt ei taju veel fakti, et see ei ole enam minu asi, see ei puutu minusse ja ei hakkagi puutuma.

Ma olen iseendaga pidevas sõjas, mida ma tohin öelda, kuidas ma tohin käituda. Ma teen pisikestest asjadest probleeme, kuid ma ei tohiks teha neid probleeme, sest need asjad ei puutu minusse. See ei ole minu asi & ei hakka olema minu asi. Mu enda ootused on liiga kõrged. Mitte sellesmõttes ootused, et ma nüüd arvaks, et kõik samasuguseks muutub, vaid ootused sellesuhtes, et ma pole veel olevikuga harjunud, mõtted on minevikus.

Alkohol ja Geidi ei käi kokku.