Ma tahan ennast uuesti hästi tunda, aga ma ei tunne.
Ma olen laupäevast saati jälle 2 x kokku kukkunud, mul on jälle need rõvedad nutuhood. Ma elaks nagu 30'ndat septembrit jälle ja jälle uuesti läbi.
Aasta saab mööda ja ma ei suuda ikka leppida.
Ma ei taha olla see teine.
Aga ma olen see teine.

Just siis, kui tundub, et kõik saab korda, juhtub midagi, mis ütleb, et ei saa. 
Ja ma olen jälle nullis tagasi.
Kõik see kätevärin, kõik see järsk südamevalu, kõik see lambine õhupuudus. See kõik on tagasi. Jälle.
Kas peab jälle mööda minema järgmine aasta, et ma saaks paremaks?


Kirjutan, sest mul on valus.
Kirjutan siia kõik oma faking tunded ja keerdus mõtted.
Kirjutan, sest tahan.
Kirjutan enda jaoks, mitte et kedagi hukka mõista.

Tahan ise enda otsuseid teha. Ei taha et keegi minu elu minu eest ära otsustab.

Tahan, et inimesed tahaksid suhelda minuga ise, mitte sellepärast et minul võib seda vaja minna.

Tahan kõigile head.